Oksa lõikus, riisumine ja peenarde puhastus lehtedest ja muust kuivanud räbust käib tasapisi, nii nagu ilm lubab. Esimesed kevadlilled rõõmustavad silma. Agaruset ogarusest kiskusin juba välja ka ühe laugu, sest näpud sügelesid esimesi umbrohu libesid kähku üles kitkuma enne, kui silmad nimesilti märkasid ja aju salvestas, et tegemist sügisel tellitud uustulnukaga. No õnneks katkes leht varrega ja imepisike sibulik jäi maasse alles. Vahel ei ole ikka üldse kasulik liiga agar olla.
Ja loomulikult on püvililled tasapisi oma ninad mullast välja pistmas. Uus ootusärevus hinges, kui äkki mõni uustulnuk jälle oma õiekesi demonstreerib. Pildid on seekord nii nagu on, sest üks tüütu tegelane sätib ennast pidevalt pildile või siis peaaegu pildile...