Kui Mustik ilmavalgust nägi siis kahjuks ema ei tunnistanud teda omaks. Nii toodi Mustik tuppa elama koos suure hundikoera Semu ja kassiga. Kassist ei arvanud ta suurt midagi, aga koerast sai ta ainuke loom-sõber, sest paraku teisi lambaid ta omade hulka ei tunnista. Vaatab neid kartuse ja põlgusega , et mis elukad need säärased on. Tundud , et ta arvab end rohkem koer olevat, sest hoovis koos koeraga patseerid on palju lahedam. Elab ta eraldi soojustaud vanas hobusetallis ja teiste lammastega suhtlemast keeldub.
Ka toidu suhtes on ta eriliset valiv. Sööb ainult eriti peenikest ja hõrku heina ja kui see juhtub maha pudenema siis loomulikult ta seda rohkem ei puutu. Perenaine lõigub talle eraldi maitsbaid köögivilju ja toob linnast kukkleid. Mis on muidugi eelnevalt korralikult kuivatatud, sest mingit pehmet taignapätsi ta ei näsi. Muu toit peale heina serveeritaks ka kõrgemale tõstetud koerakausis, sest maast ei söö ta midagi....Ta ei ütle ära ka koera krõbuskitest, aga nendega tal palju maiustada ei lubata. Varem vahel võis näha muidu üsna tavatut pilti. Mõõda külateed jalutas naabrinaine, tema järgi koer Semu ja kõige lõpus lammas Mustik. Kuigi mina kutsun teda Printsessiks herneteral, nii tema suhtumise kui käitumise järgi.
